Tartu loodusmaja seikluslik matkaring käis 8.-12.juulil 2020 esmakordselt purjeõpperetkel. Meie juhendajateks oli Eesti Noorte Purjeõppeselts “STA Estonia”, nende vaprad kaptenid ja kapteni abid. Asusime 8.juuli õhtul teele Soome saarestiku poole 2 purjekaga - Vesta ja St Iv, mõlema pardal kokku 6+7 purjetamisõpilast ja 2+2 purjeõppeseltsi meeskonna liiget. Esimeseks sihiks seati Hanko sadam, kuhu pidime jõudma läbi öö seilates hommikuks. Lennusadamast alustades oli tuju üleval, asjad pakiti peale, öeldi tervitused-hüvastijätud ja valmistuti rahulikuks sõiduks, kuna halba ilma ei ennustatud. Esimese asjana õppisime ära, kuidas turvaliselt kailt üle purjeka reelingu tekile astuda ja vastupidi maha. Panime kõrva taha hoiatussõnad, kuidas tekil ja sees liikuda, kust kinni hoida, millal ja kus istuda ning ennekõike - kelle sõna laeval maksab (ilmselgelt - kapteni). Saime kail kiirelt ka õppetunni, kuidas koordinaatide järgi paberkaardile enda asukohta kantakse juhtudel kui GPSile loota ei saa. Seejärel võis sõit alata!
Tallinna lahel oli vaade ilus, päike loojus, tuul oli soodsalt purjedes ja kõhus ärevus selle ees, mis tulemas. Esimesed rõõmsad matkaringlased said juba rooli taha seista ja teised kahe purje - groodi ja genua - üles tõmbamist harjutada. Igal täistunnil tuli kirjutada purjeka logiraamatusse sissekanne meie koordinaatidega, kiirusega, tuule ja laine näitajatega. Seda ülesannet saime täita terve reisi vältel nii tormis kui tuules ja selle järgi kulges meie ajataju. Mida öö poole, seda rohkem laine loksutas ja tuul puhus, esimestel õpilastel hakkas süda läikima, mõni üksik vapper või ükskõikne kobis alla kreenis purjeka kõhtu rõõmsalt magama. Südame läikimisele järgnes teadagi mis, aga kõik see käib merekogemuse juurde ja annab õige purjetamise maitse suhu. Need mõned, kellel ei iiveldanud, sõid rahumeeli näiteks Snickersit ja vaatasid kahjurõõmsalt teiste kannatusi pealt. Saime öösel veidi vihma, tumedate pilvede all keerutas tuul nii, et purjesid tuli rehvida ja saime veidi adrenaliinilaksu, kui purjekas hoogsatel lainetel vahel ootamatult rohkem kreeni läks ja kümne küünega tekist kinni tuli haarata. Vahel sai ka kosutava sahmaka soolast vett näkku. Kui tundus juba, et oma tagumikku ei tunne ja nägu ka mitte, tuli horisondi tagant välja soojendav päike, mis tõusis vaevunähtava Soome ranniku piirjoone kohale ja eluvaim puges uuesti õpilastele sisse. Mõned vapramad ja vähem iiveldavamad meist keetsid teistele all köögis soojendavat teed, mis on kreenis olles omaette harjutamist nõudev töö, et midagi tassi sisse jääks kuni see tekile jooja suuni jõuab. Kuna paljud õpilased olid veidi väsinud, mõtlesid kaptenid kiirelt plaanid ringi, vähendades teekonna pikkust ja suund võeti kõige lähima saareni, et varahommikul veidi sadamas magada ja lainetusest puhata. Ületasime Soome lahe seega umbes 7-8 tunniga.
Varahommikul, umbes kella 4-5 vahel jõudsime Jussarö saare sadamasse, mis tundus kui tõotatud maa ning läbiloksutatud õpilased said jalad korraks maa peale. Esimene huvitav tähelepanek oli nö maahaigus, WCsse minnes hakkas maa loksuma ja tuikusid ringi - uskumatu, et pea oli juba lainetusega nii harjunud, et pidaski seda normaalsuseks. Peale paaritunnist magamist virgusime uuesti, sõime kosutavat hommikusööki ja võtsime tee juba saarestikku sisse, et sealt lõuna ajal järgmine sadam leida. Nüüd läks suuremaks navigeerimise õppimiseks, üks õpilane läks rooli taha, ühe käes oli detailne saarestiku meremärgistega kaart, ühe käes binokkel ja ülejäänud aitasid purjetega. Kaardilugeja ja binokkeldaja tegid koostööd, et õiged meremärgised võimalikult vara üles leida ja kaptenile ette näidata, sest purje alt palja silmaga ei olnud neid kerge märgata. Terve sõidu ajal õppisime ka köite sidumist ja hoiustamist ehk näiteks sootide klaarimist ja puhtimist. Oo mis kaunid sõnad! Seda me praktiseerisime terve sõidu ajal 4 päeva jutti, sest tuli välja, et ideaalselt puhti ei ole üldsegi lihtne teha, eriti pingelises olukorras.
Lõuna ajal jõudsime Sommarö sadamasse, kus kai äärde purjekat “parkides” tuli teha konksuga poi haaramise manööver, et purjekas ahtriga sinna kinnitada, seda said mitme tulevase päeva jooksul erinevad õpilased proovida ja õnnestuda-ebaõnnestuda. Aina rohkem sai selgeks, kui tähtis on purjekal meeskonnatöö ja selgesõnaline üksteisega suhtlemine, et keerulisemad olukorrad nagu kai äärde sissesõit saaks õigesti ajastatud ja igaüks enda ülesande õiges järjekorras sooritaks. Ja üks ülesanne on lihtsalt paigal istumine, et mitte teistel liikumise ja vaatevälja ees olla - ka see on oskus, mida saab ja tuleb purjekal olles treenida. Sommaröl oli meil terve õhtupoolik vaba - kes tukastas, kes luges, kes jalutas mööda saart ringi, kes käis pesemas või karastavas vees ujumas. Nägime otse keset küla suurt hirvekarja ja päikeseloojangu ajal tegime toreda grillimise, kus kahe aluse rahvas sai omavahel suhelda ja peamiselt väga näljaste poiste pideva grilllihahimu üle naerda. Esimeses sadamas jäi kohe silma soomlaste mõnus purjetamise kultuur, see tähendab terved perekonnad, kes oma laste, koerte ja lillepottidega suvepuhkuse merel veedavad, põigates sadamast sadamasse, lobisedes ja kohvitades teiste purjetajatega. Soome vetes on väga tore komme alati üksteisele lehvitada ja tervitada kui teine paat, purjekas või kaater mööda sõidab, nii tuntakse end ühe kogukonna liikmena ja austatakse üksteise kohalolu vee peal. Ka purjetamisõpilasena oli väga uhke ja südantsoojendav tunne seista roolis pea püsti ja viibata käega vastutulijale valge purje alt, jagades nii purjetamisrõõmu.
Teisel päeval saime lõpuks kätte enda kauaoodatud bikiinikogemuse, päike paistis nii soojalt, et lõpuks sai esimest korda sooja jope ja kampsuni seljast ja mõned meist vedelesid mõnuga kui särgita valged inimhülged keset tekki. Harjutasime jälle navigeerimist, hasardiga rohelisi, punaseid ja vöödilisi märke otsides, imetlesime kauneid kiviseid saari, uhkeid maju ja sadamaid ning muudkui lehvitasime vastutulijatele. Sai muusikat kuulatud ja üksteist läbi raadio veidi narritatud - valitses siiski heatujuline konkurents kahe purjeka vahel, et kes on kiirem, tugevam, targem, valjem või näiteks näljasem. Kena tuule tõttu saime jälle purjed heisata ning panime kõrva taha kaptenite ja nende abide õpetussõnu kuidas tuulesuunda ja ilma jälgida, head tuult püüda, milliseid purjeid on olemas, jne. Eriti meeldisid meile õiged merekarude lood teemal “kui me ükskord 20meetrise lainega sõitsime…”. Saime aina rohkem aru, kui karm ja pingutustnõudev on avamerepurjetamine ja kui kiiresti võivad olud merel muutuda. Lõunaks jõudsime reisi võib olla et ägedaimasse Elisaari sadamasse, mis asus kitsas kivises lõhes kahe saare vahel. Peale järjekordseid sildumise manöövreid avastasime saart, sõime mustikaid, sulpsasime otse ahtrist merevette ujuma, imetlesime teisi purjekaid ja suurt katamaraani. Õhtul oli uuesti grillimise aeg kohalikus katusealuses, käis järjekordne võitlus parima liha pärast ja siis suundusime juba kahe vahetusena sauna. Saun asus ilusas tammikus, tuliroosa päikeseloojangu ajal sai otse värskendavasse merevette joostes kiljuda ja mööduvaid purjekaid tervitada. Oi, see oli pai kõigile väsinud meeltele!
Kolmas päev algas väga vihmaselt ja võtsime suuna aina rohkem ida poole, et järgmisel päeval üle lahe minnes tuleks läbida võimalikult lühike ja otsene distants Tallinna. Nüüd sai jälle end proovile panna - vihmariided selga, kapuuts silmile ja julgelt navigeerima! Roolisolija ei saanud vahepeal silmist vett eemale, kissitades ja puristades otsiti meremärke ja teisi laevu. Vahetusest vabad õpilased veetsid aega kuivas all, lugedes või mängides kaarte, kuni oli nende kord ilma trotsima minna. Lõunaks jõuti Porkkala sadamasse, kus lõpuks ilm ilusaks läks ja päike välja vupsas, lubades saart avastama minna. Väikese jalutuskäigu kaugusel oli kõrge linnuvaatlustorn, kust avanesid lahele ilusad vaated ja metsas pesitsesid järjekordsed mustikahunnikuid. Õhtul mängisime kahe meeskonnaga koos libahundimängu, mis paljastas meie meeskonna halvemad ja paremad vassijad.
Viimane päev algas varakult, koristasime enda kajutid ja laeva juba hommikul ning pakkisime asju, et seda keset merd loksudes mitte teha. Veel üks asi, mida purjetades õppida, on enda olmeliste toimetuste planeerimine ja asjade korrashoid. Sa ei tea ette, mis ilm ja laine sind täpselt ees ootab ning kas sul on aega või jaksu, et minna alla enda asju otsima. Kõik riided ja varustus on vaja panna kohe korrastatult käeulatusse või selga-taskusse ära, sest kreenis laevas keset ööd neid asju leida on muidu võimatu. Sama on söögitegemisega, WC käimisega või vahikorra ülesannetega - tark on alati mõelda ette oma vajalikud liikumised ja vahendid, et minimeerida väsitavat edasi-tagasi pendeldamist. Tagasiteel kordasime üle enda nelja päeva jooksul õpitud sõlmed, mida seni sai omandatud jooksvalt igapäevaste ülesannete käigus. Peamisteks sõlmedeks oli 3 eri sõlme, mille kõigi põhimõte oli, et nad pinge all hoiavad kõvasti kinni, aga samas on neid pingevabalt väga lihtne lahti harutada. Merel pole aega halbu sõlmi lahti pusida, sel juhul tuleb lihtsalt mängu nuga. Jällegi on tegemist ettenägelikkuse ja enda elu lihtsamaks tegemisega. Samuti õppisime rohkem enda lõbuks tegema elupäästjasõlme, mida saab siduda ümber enda keha ühe käega ka eluohtlikus olukorras, kus keegi sulle köie otsa viskab. Viimasel päeval pelgasime veidi ilma, sest Eestist oli just suur torm üle käinud, aga õnneks liikus torm meie eest ära ja saime tagasiteel rahuliku tuulega päiksepaistelise sõidu. Veelkord sai läbi teha õpitud oskused - heisata ja pinguldada purjesid, navigeerida ja roolis olla, klaarida ja puhtida otsi. Tallinna lahel otsis St Ivi meeskond välja enda parimad mereteemalised muusikapalad, Tanel Padarist Kihnu Virveni ja terve veteväli kuulis meie võidukat kojusaabumise hüüdu. Lennusadamas kai ääres veel üks põhjalik kajutite, köögi ja teki koristamine, pilsist vee eemaldamine ja loomulikult grupipilt.
Maa kõikus jalge all veel 4 päeva hiljem, aga uhkuse segune rahuldustunne, et oled seilanud üle Soome lahe ja tead, mida tähendavad sõnad groot, soot, tooder ja vender, jääb meelde palju kauemaks.
Tekst: Liina Vakrööm