Matilda Mehilane, Helin Rääk, Rao Kaarel Lõpp, Kirke Vadi, Mirjam Mandri 2.-3.kl. Juhendaja: Pille-Riin Pärnsalu
Putuktoidulised taimed on organismid, kes kasutavad toiduks putukaid, teisi väikesi selgrootuid loomi ja protiste. Eesti pärismaiste taimede seas on putuktoidulised huulheinad, võipätakad ja vesiherned. Enamasti kasvavad sellised taimed toitainevaesel pinnasel, näiteks huulheinad soodes, kus nende juured ei kohtu kunagi mullaga, seega on neil eluks vajalikke aineid nagu fosfor ja lämmastik vaja saada kuidagi teistmoodi. Selleks söövad nad putukaid. Tartu loodusmaja talveaias võite kohtuda kärbsepüünisega, huulheinaga ja kanntaimega.
Huulhein (Drosera) on liikide arvult teine putuktoiduliste taimede perekond. Ta kuulub huulheinaliste sugukonda, kus neid on üle 170 liigi. Euroopas ja ka Eestis kasvab kolm liiki: ümaralehine huulhein, pikalehine huulhein ja vahelmine huulhein. Enamikul huulheinaliikidel on juurestik vähearenenud. Juurte funktsiooniks on peamiselt taime kinnihoidmine ja vee hankimine. Toitainete hankimise seisukohast pole juurtel peaaegu mingit tähtsust. Huulheina õied asetsevad, nagu peaaegu kõikidel putuktoidulistel taimedel, väga pikkadel õisikutel taime kohal, et lehed võimalikke tolmeldajaid putukaid kinni ei püüaks. Huulheinad kasvavad korrustena, et vältida suureneva turbasambla kihi alla mattumist. Huulheinaliikidele on iseloomulikud lehtedel paiknevad kleepnõredega täidetud näärmekarvad ehk tentaaklid. Väikesed loomad, enamasti putukad, keda suhkrut sisaldav nõre ligi meelitab, jäävad seda puudutades sinna kinni, sest kleepuv lima ei võimalda neil edasi liikuda. Nad kas surevad kurnatusse või lämbuvad. Taim eritab ensüüme, mis saaklooma aeglaselt lagundavad ja temas sisalduvaid toitaineid vabastavad.
Kärbsepüünis (Dionaea muscipula) on huulheinaliste sugukonda kärbsepüünise perekonda kuuluv karnivoorne taimeliik, mis kasvab lähistroopilisel märgaladel. Taimed on pärit USA-st ja kasvavad Põhja- ja Lõuna-Karolinas soistel aladel. Kärbsepüünis meelitab ohvri oma lehtede vahele magusalõhnalise nektari abil, millele kärbsed vastu panna ei suuda. Lehtede siseküljel on kolm kuni kuus karvakest, mis tuvastavad puuteid. Seedimisprotsess kestab 1-2 nädalat. Siis avanevad püünisrauad uuesti ning nende vahelt võib leida tühjaks imetud ohvri jäänuseid. Üks leht ei suuda püüdmise-seedimisega lõputult tegeleda, pärast paari-kolme korda see sureb. Sellepärast ei tohi neid taimi niisama näppida. Hämaral ajal putukate püüdmiseks helendab kärbsepüünis sinakat valgust, mis on putukatele atraktiivne. Tavaliselt püüab kärbsepüünis väikseid putukaid ja mardikaid aga võib ka juhtuda, et väike konn jääb kärbsepüüniste lehtede vahele. Kärbsepüünise lagundavad ensüümid on piisavalt tugevad, et lagundada inimese naharakke.
Kanntaim ehk kannpõõsas (Nepenthes) on kanntaimeliste sugukonna ainuke perekond. Perekond hõlmab umbes 160 liiki putuktoidulisi liaane ja epifüüte. Kanntaim on levinud peamiselt Kagu-Aasia troopilistes piirkondades, kus tema levila ulatub Lõuna-Hiinast Indoneesiani, kuid ta on levinud ka India ookeani saartel, Indias, Austraalias ja Uus-Kaledoonial. Osa kanntaime leherootsust on muutunud fülloodiks, osa kannuks, mille ere värvus ja nektar meelitavad juurde putukaid. Putukad libisevad kannu ja lahustuvad selles olevas vedelikuks. Kannu kaaneks on lehelaba, mis kaitseb vihmavee eest. Vihmavesi vähendab kannu seedimisvõimet.
Comments