Oktoobris ilmunud Eesti noortevaldkonna ajakirjas "Mihus" ilmus Tartu Ülikooli bioloogia ja elustiku kaitse tudengi Eleonore Susi kirjutatud artiklile "Rohepesuresistentsus Eesti noorte seas" kommentaar, millele andsid sisendi keskkonnasõbraliku disaini huviringi õpilased. Õpilaste mõtted kogus kokku ja pani kirja huviringi õpetaja ja huvikooli õppejuht Pille-Riin Pärnsalu.
Kommentaar:
Tartu Loodusmaja huvikooli tunnikäsitlustest käib tihti läbi sõna „rohepesu“. Kuigi enamik õpilasi on seda sõna kuulnud, on sageli keeruline mõistele tähendust leida. Mõiste juurde hakkavad tekkima erinevad keskkonnahoiuga seotud sõnad, kuid mõiste selgitust on õpilastel keeruline sõnastada. Tihti ongi tähendused omavahel põimitud ja igapäevane infovoog püüab tarbijateni jõuda asjade lihtsustamise teel paari sekundi vältel. Küll on õpilased teadlikud sellest, et inimesi üritatakse petta, ning rohepesu mõiste kõige lihtsama seletusena pakutaksegi välja sõna „petmine“, mida rohepesu ju kokkuvõtvalt tähendabki.
Sellest hoolimata ei teki loodusmaja õpilastel enamasti probleemi rohepesuga seotud toote ära tundmisega. Neile ei ole võõrad poelettidelt leitavad kenade looduspiltide ja sõnadega „looduslik“, „naturaalne“ või „öko“ pakendid, mis püüavad ostlejaid valelikult keskkonnahoidlikuma elu poole suunata, sisaldades ise toksilist kodukeemiat või olles kleebitud plastpakendile. Tegime keskkonnasõbraliku disaini huviringi õpilastega katse, et selgitada välja, kui palju rohepesu tooteid nad ära tunnevad, ning arutlesime, miks nad nii arvavad. Tulemus oli üllatavalt hea, kuna pakenditel märgati ka kõige väiksemaid detaile. Iseasi on see, kas nii detailselt ka poes ostlemas käiakse, eriti olukorras, kus seda teevad sageli hoopis lapsevanemad. Meie praktika aga näitab, et tihti on just lapsed need, kes kodus vanemate tarbimisharjumusi muutma hakkavad. Pakendite asemel oli ka noorte ostuvalikutes hoopis määravam hinna, kvaliteedi ja koguse suhe. Arutelu käigus ei jäänud märkamata ka see, et rohepesu tõttu saavad kannatada need, kelle tooted ongi keskkonnahoidlikud, ning et nende eristamine on kiire elutempo juures tihti võimatu ja sellises olukorras vaadatakse pigem toote hinda.
Küll tuleb tõdeda, et rohepesu on imbunud ka loodusmaja keskmiselt keskkonnateadlikumate noorte ellu. Seda just traditsiooniliste keskkonnahoidlike toodete tarbimisel, nagu ka artiklis kirjeldati. Õpilaste arutelus tuli välja, et enamik neist kasutab bambusest või puidust hambaharja, kuid harjaste materjalile ei ole nad tähelepanu pööranud. Iga päev juuakse vett korduskasutatavatest joogipudelitest ning kooli võetakse vahepala kaasa korduskasutatavas toidukarbis, mõtlemata, millest need tehtud on ja kas neid oleks võimalik ümber töödelda. Arutelu lõpus jõuti siiski järeldusele, et kui neid väikseid samme keskkonnahoidlikuma eluviisi poole püüeldes ei tehtaks, ei jõuaks me sinna kunagi kohale.
Peale korduskasutatavate joogipudelite ei ole meie huviringidest mööda läinud ka artiklis mainitud Eesti tuntud lihatööstuse plastkarbi väljavahetamine vaakumpakendi vastu. Seda põhjusel, et kasutame oma tegemistes suurel hulgal erinevaid tooteid, mis tavaliselt leiavad tee prügikasti, kuid millele saab veel mitu uut elu anda. Nii jäid õpetajad ilma vägagi mitmeotstarbelisest materjalist, mida sai kasutada nii taimede ettekülvil, laeva ehitamise kui ka selle kandevõime hindamise katses.
Olen artikli autoriga päri, et kuigi rohepesu teema on vägagi aktuaalne ja tundub tihti olevat ära leierdatud, siis on meie haridussüsteemis selles kohas auk, mis tuleks täita. Seda konkreetsete näidete ja tegevustega, mis on seotud noorte igapäevarutiini ja tarbimisharjumustega – hambapesust hariliku pliiatsini pinalis. Noored haaravad keskkonnateemasid lennult ning kui sellega kaasneb mõne tüütu tegevuse, näiteks prügikoti konteinerisse viimise kordade arvu vähenemine pakendite kogunemise arvelt, siis on nad nõus ka oma tarbimisharjumusi ümber mõtestama.
תגובות